Kõigepealt oli muidugi projekt. Projekt on selline tüütu asi, mille sa suure õhinaga valmis kirjutad (tavaliselt küll viimasel hetkel) ja pead siis veel ellu viima, kuigi sa tegelikult oled kõik oma head mõtted juba projekti kirjutamise ajal ära kasutanud. Ja kui sul õhinast enam mitte kui midagi alles ei ole, siis pead sa terve kupatuse kohta veel aruande kirjutama. Muidugi viimasel hetkel.
Aga seda projekti oli ikka vaja küll! Seltsimajaga pidasime me suuremat plaani viimati 8 aastat tagasi – et kuidas me võiks hakata ise tulu teenima, et majas oleks pidevalt rahvast ja et ei peaks iga pisiasja jaoks vallast toetust küsima. Etteruttavalt võib ütelda, et nii suurest omatulust ei osanud me tookord unistada. Aga ka palgad ja hinnad ei ole enam ammu need, mis olid krooni ajal.
Kohaliku omaalgatuse programmist saimegi toetust õppereisi ja seltsimaja uue strateegia jaoks. Õppereis sai teoks 11. juunil. Külastasime Harju-Risti ja Pilistvere kogudust, Muraste ja Metsanurme külaseltsi Harjumaal ning endist Villevere koolimaja Järva- ja Viljandimaa piiril, lõputute põldude vahel.
Kehvas seisus koolimaja võttis külaliste näod tõsiseks.
Tõdesime oma reisil, et ei ole olemas kaht ühtmoodi MTÜd, kuigi mured ja rõõmud on tihti sarnased. Harju-Risti koguduse juures imetlesime seda hubasust ja hoolimist, mida kiirgab kirikust, külalistemajast, ja kõige rohkem veel õpetaja Annika Laatsist. Kuidas kiriku juures aitavad põhiliselt vabatahtlikud, kuidas nad oma Süüria põgenikeperet hoiavad, kuidas tähtsate tegevuste jaoks annetusi koguvad. Kui küsisime, kust nad on kõigi oma mõtete elluviimiseks lisatoetust saanud, ütles Annika lihtsalt, et nad ei jäta ühtegi pisikestki projektivooru vahele.
Seevastu Metsanurme külaseltsi vägev vedur Anneli Kana on peaaegu loobunud projekti abil raha küsimisest – sest see on nii suur töö, et vahel on lihtsam oma armas külamaja sünnipäeva või seminari pidamiseks välja rentida ning selle teenistuse eest külaelu edendada.
Muraste külaselts alustas tegevust siis, kui seal elas 600 inimest. Nüüd on Murastes juba 3000 elanikku ja uus võimas koolimaja, kus juba projekteerimise käigus olid ette nähtud ruumid ka külaseltsile. Nii nad seal toimetavadki – kool ja selts käsikäes. Kui on vaja, saavad kasutada üksteise ruume ja abikäsi. Näiteks koolimaja kõrval asuv rularamp on valminud külaseltsi projekti toel. Paistis, et sealsed lapsed peale tunde koolimajast just kaugele minna ei tahagi.
Meie suurimaks dežavuuks sai Villevere koolimaja. Ahjud, lambikuplid – nii palju sarnasusi meie oma vana koolimajaga! Ja kui suur kergendus, et meie oleme oma maja korrastamisega palju kaugemale jõudnud kui need noored pered, kes Villevere koolimaja suure hädaga vallalt välja ostetud said. Oleks see ometi kümme aastat varem võimalik olnud, ei oleks asi nii trööstitu, ütlesid nad. Meil jäi üle ainult imestada, et miks küll tahtis vald nii palju tööd nõudva maja eest veel raha saada ja et kuidas sai sellistes oludes alles viie aasta eest tegutseda valla hooldekodu. Aga uued peremehed (MTÜ Villevere Koolimaja) on hästi ettevõtlikud – juba on mõned juhtmed vahetatud, mõni ahi taastatud, majas korraldatakse laagreid ja seminare.
Ja lõpuks siis Pilistvere kogudus, kelle üheks suureks teoks on juba palju aastaid Soome kristlike noorte laagrite läbiviimine. Laagreid korraldatakse ka peredele, oma kihelkonna lastele jne. Tänu sellele pulbitseb küla vähemalt suviti nooruslikust energiast. Piirkonna noored on ametis ka toredas suvekohvikus „Ingel“.
Hiljuti istutas kogudus Pilistvere järve kaldale 100 maarjakaske, mis oli Eesti maarjakase seltsi kingitus riigi 100. sünnipäevaks. Koguduse kõige suurem panus tavainimese vaatenurgast ongi terve külasüdame korras ja inimeste tegevuses hoidmine.
Hermann Kalmus kõnelemas Pilistvere koguduse tegemistest
Järgmiseks korraldasime juuni lõpul seltsimajas ideelabori uute tegevuste ja „raamist välja“ mõtlemise jaoks, läbiviijaks suurepärane lugude vestja, Setomaa valdade liidu juht Margus Timmo. Sai kinnitust, et kõige tähtsamad asjad, mida seltsimajal/seltsil on kogukonnale pakkuda, on Urbanipäeva laat, Urvaste kama jt omatooted ning külakino. Ideelaboris tekkinud hullud mõtted viivad kindlasti paari-kolme uue ürituse väljamõtlemiseni, aga nendest lähemalt siis, kui nad käes on. Igatahes oli hea ja toekas tunne, et vallamajast oli tervelt kolm ametnikku tulnud meiega kaasa mõtlema.
Et hinnata, kuidas meil on läinud ja tulevikuplaane teha, kutsusime appi Ivika Nõgeli (MTÜ Partnerlus). Tavainimese jaoks tüütu arengukavade ja strateegiate koostamine on tema suur kirg. Ja ta suudab sellega teisigi nakatada.
Strateegia tegemise käigus selgus ootamatult, et me oleme seltsimaja toimetamiste keskel iseennast ja üksteist ära unustanud. Et info ei liigu piisavalt hästi, et üksteisest ei saada aru, et me oleme väsinud. Nii saigi tegevusplaani üheks suureks punktiks meeskonnatöö parandamine ja kogukonna suurem kaasamine.
Teine suur tegevussuund, milles me oleme palju oskuslikumad, on teenuste ja toodete arendamine. Selle punkti alla käivad tähtsuse järjekorras 1) keskküttesüsteemi väljaehitamine, 2) kamatoodangu suurendamine, 3) seltsimaja üldise seisundi parandamine, 4) külakino teenuse arendamine, 5) toitlustusteenuse pakkumine, 6) elamusürituste pakkumine, 7) juuksuri, maniküüri, massaaži võimaluste parandamine, 8) seltsitegevuse ruumi kaupluse- ja kohvikufunktsiooni suurendamine, 9) šokolaadi tootmise arendamine, 10) öömaja võimaluse loomine üksikkülastajatele ja peredele, 11) käsitöötoa sisseseadmine
Samaks aga jäi seltsimaja missioon: Pakkuda Urvaste kihelkonna elanikele ja külalistele võimalust saada osa kogukondlikest tegevustest, omandada ning ise jagada uusi ja traditsioonidel põhinevaid oskusi ning seeläbi arendada ühistegevust ja ettevõtlikkust.
Tervet strateegiat saab lugeda SIIT
Seltsimaja strateegia uuendamist ja kogukonna õppereisi rahastas rahandusministeerium kohaliku omaalgatuse programmi vahenditest ning Urvaste Külade Selts.
Margus Timmo korraldamisel said seltsimaja-mõtted paberile
